http://www.maaturism.ee/index.php?id=ee&liige_id=358:
Mamsli Mängumaa pakub elamusi peredele ja seltskondadele. Mängumaa asub Lahemaa südames, kunagises abimõisa looduskaunis kohas. Silma jäävad telkimis- ja lõkkeplats, ainulaadne väliköök, vana suur palkhoone, saun ja sepipada. Õuel võib kohata valgetes tanudes mamsleid, pikkades kleitides ja roosilistes kübarates preilisid ning vormides noorsande või hoopis kuningat ja kuningannat saatjaskonnaga. Mängumaa on kogu pere külastamise koht.
Mamsli mängumaa pakub palju erinevaid teenuseid. Peremajas toimuvad loovusringid. Poiste või tüdrukute grupile jätkub tegevust 5 ööpäevaks. Laagris tegelevad lapsed maalimise ja meisterdamisega. Laager lõppeb esinemise ja näitusega laste töödest. Lisaks laagrile toimuvad peremajas ka käsitöökursused, meeskonnakoolitused ning seminarid erinevatele seltskondadele.
Inimesi mahub mängumaale palju. Kõvera korstnaga arhailise väliköögi katuse alla mahub u. 30 täiskasvanut või bussitäis lapsi. Lõkkeplatsil on kohad u. 20-ne inimese jaoks. Telkimiseks on ruumi u. 10-le telgile. Kogu territooriumile mahub ära üritus u. 100-le inimesele.
Mamsli Mängumaa pakub mälestuseks kaasa osta särasilmseid kaltsunukkusid, mamsel Janika lapivammuseid ja omanäolist näputööd. Lisaks kõige saab ka toitlustusteenust ning võimalik on pidada seminare ja koosolekuid.
http://www.maaturism.ee/index.php?id=ee&liige_id=376
Neeruti Selts pakub ettetellimisel igal aastaajal loodusretkejuhi teenust Kadrina valla administratiivalal asuvates looduskaunites paikades: Neeruti, Sootaguse ja Viitna maastikukaitsealadel ning Ohepalu looduskaitsealal. Iseloomulikud kaunid vaated kõigil aastaaegadel ooside harjadelt nn jääaja muuseumile. Loodusretki viivad läbi retkejuhid, kes selgitavad lähemalt paikkonna erinevaid looduslikke aspekte. Retked loodusradadel valikuliselt 2-6 km ja 2-6 tundi.
Ettetellimisel on võimalus ööbida lähedalasuvates majutustaludes: Kuusiku Loodustalus, Linnumäe Loodustalus või Madi Puhketalu.
http://www.maaturism.ee/index.php?id=ee&liige_id=398
Toolse Jaanalinnufarm asub looduskaunis kohas, Toolse jõe ürgoru kõrgel kaldal. Ettevõte pakub aktiivset puhkust peredele, lastekollektiividele, firmadele. Farmis saab näha jaanalinde, emusid, faasaneid ja teisi huvitavaid kodulindude kääbus- ja hiidvorme ning ka põhjapõtru. Saab ette võtta retke muinaslinnamäele „Ussimägi“, kus osalejatele jutustatakse arheoloogilistest leidudest.
Avatud on talutoodangu ja suveniiripood. Müügil kosmeetikatooted jaanalinnuõlist ja jaanalinnu nahast käe- ja rahakotid.
Aega saab veeta piknikuplatsil, kus karusell, kiiged, varikatus.
Ettetellimisel saab korraldada jõulu-, vastlapäeva- ja kevadpühadeüritusi, pakutakse talutoodangut, jaanalinnu grill-liha, jaanalinnumuna omletti, kodusaia moosiga, ürditeed. Lisaks neile saab ka teisi toite tellida, kuid seda juba kokkuleppeliselt. Tavapäraselt, ilma ettetellimata saab seal süüa ka rahvustoite ja taimetoite.
http://www.maaturism.ee/index.php?id=ee&liige_id=169
Lammasmäe puhkekeskus
Ettevõte asub Kunda jõe käärus. Majutuseks on välja pakkuda mitu erinevat maja, nende seas jahimaja, VIP maja, palkmaja ja kaks suvemaja. Puhkekeskus sobib firma suvepäevade, seminaride, pulmapidude jt ürituste korraldamiseks. Puhkekeskuse süda on rookatusega jahimaja, milles asub kaminasaal ja seminarisaal 55-le inimesele, saun ja bassein. Suvisteks välipidudeks olemas grillimispaviljon ja varjualusega välikamin jõekäärus.
Lisaks kõige on võimalik ette tellida toitu, on ka piknikukorvi tellimise võimalus. Saab minna puuküttega sauna, mis on eraldi majas. Telkimisvõimalus (ettetellimisel) suurel maa-alal. Aktiivseks puhkuseks kanuud , et matkata Kunda käänulisel jõel. Päästevestid, mõlad, instruktor ja transport lähtekohta kuulub hinna sisse.
Soovijatele pakutakse matka lõpus Lammasmäe Puhkekeskuses saunamõnusid ja grillimisvõimalust.
Võimalus on ka korraldada suvepäevi ja seminare.
laupäev, 16. mai 2009
Eestimaa. Ranniku teejuht. Tiiu Viirand. Tallinn: Kunst, 2006
Lääne-Virumaa
Palmse mõisa kohta täiendavat infot. Mõisasüdames asub terve hulk kõrvalhooneid: tall-tõllakuur, õllekoda, linnaserehi, viinavabrik, nuumhärgade laut, valitsejamaja, uhke palmimaja. Peahoone juures on kohvimaja, supelmaja, kavaleridemaja. Palmse asub tänapäeval kohvik „Isabella“.
Käsmu poolsaar on 6 km pikkune poolsaar ning on üks kivirikkamaid paiku Eestis. Tundud kivid: Lemeti kivi, Meremunk, Maamunk jt. Käsmu asulas tegutses 1884-1931 merekool. Käsmus domineerivad arhitektuuriliselt puithooned klaasverandadega, kust ei puudunud ka kiiktoolid.
Toolse ordulinnuse varemed asuvad maalilises kohas Kunda lahe ääres. Linnuse ehitusajaks loetakse 1471 ja rajajaks ordumeister W. von Herset. Kants pidi kaitsma sealsete sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. Kogu ümberehitamisega kujunes ordulinnusest sise- ja eeshooviga kompleks. 17. saj. lõpuks oli kants kasutuskõlblik veel vaid osaliselt ning Põhjasõja järel hüljati lõplikult. Toolse läheduses asuvad ka kaks muistsete eestlaste linnamäge.
Kunda tsemenditehasest on alles ainulaadne vana pudelahi ning tehase müürid. Linn ise asub Kunda jõe alamjooksul, seda läbib Põhja-Eesti paekallas, millesse veerohke jõgi on süvendanud sügava kanjoni. Linna piires on jõel kaks jõujaama, millest 1893.a. ehitatu oli esimene Eestis.
Vaindloo saar on linnurikkas väike saar. Lähimad sadamad on Vergi ja Kunda. Vaindloo märgistab Eesti põhjapoolsemat kohta ning seal asub valge kooniline malmtuletorn. Saare idarannikul seisab Eesti üks kõrgemaid rändrahne (7,7 m). Kuigi Vaindloo pole mingi käidav koht, avati saarel 1996 mälestuskivi neljale Inglise meremehele, kes hukkusid siin 1721.a.
Pada linnamäed paiknevad teineteisest u. 300 m kaugusel Peterburi mnt. lähedal Pada oru idaveerul. Suuremal linnamäel oli 7.-10. saj. muinasasula. Sealt on välja kaevatud ahjuvared a seinaalused. 11.-13. sajand linnamägi ümbritses linnust nii seest kui väljast kuivmüüriga toestatud ringvall. Väiksem linna mägi oli ka arvatavasti kasutusel 7.-10. sajand. Selle linnuse valli väliskülge toestas paest kuivmüür, sisekülge aga palkhooned. Linnuse kultuurikoht on põllutööde tagajärjel kahjuks hävinud.
Viru-Nigula Nikolause kindluskirik ehitati 13. saj. 3-löövilisel kodakirikul on kahe ümarsammaste paariga pikihoone, omaette kooriruum, madal torn ja eeskoda lõunaportaali ees. Kaks viimast täitsid kunagi pelgupaiga rolli. Kirik rüüstati 1657 Rootsi-Vene sõjas, kuid taastati. Kirikaias asub Venemaal küüditatuna hukkunute sümboolne haud. Külas on taastatud Vabadussõja mälestussammas 1990.
Maarja kabel on väike ristikujulise põhiplaaniga kabel 13. sajandist ning on ühtlasi Virumaa vanim kivist sakraalehitis, mis on praeguseks muidugi varemetes. Arvatavasti ehitati see kabel Liivimaa Ordu ja venelaste vahel 1268.a. peetud lahingu mälestuseks. Kabel on 17. sajandil osaliselt lammutatud, sest reformatsiooni ajal jäi hoone kasutuseta. Kabeli läheduses on ohvrikivi, kuhu kohalikud olid toonud ohvritoitu ja roomanud alasti ümber kivi, et tagada oma karjale sigivus ja hea tervis. Kabeli juurde korraldasid palverännakuid ka pimedad ja kurdid.
Palmse mõisa kohta täiendavat infot. Mõisasüdames asub terve hulk kõrvalhooneid: tall-tõllakuur, õllekoda, linnaserehi, viinavabrik, nuumhärgade laut, valitsejamaja, uhke palmimaja. Peahoone juures on kohvimaja, supelmaja, kavaleridemaja. Palmse asub tänapäeval kohvik „Isabella“.
Käsmu poolsaar on 6 km pikkune poolsaar ning on üks kivirikkamaid paiku Eestis. Tundud kivid: Lemeti kivi, Meremunk, Maamunk jt. Käsmu asulas tegutses 1884-1931 merekool. Käsmus domineerivad arhitektuuriliselt puithooned klaasverandadega, kust ei puudunud ka kiiktoolid.
Toolse ordulinnuse varemed asuvad maalilises kohas Kunda lahe ääres. Linnuse ehitusajaks loetakse 1471 ja rajajaks ordumeister W. von Herset. Kants pidi kaitsma sealsete sadamat mereröövlite rüüsteretkede eest. Kogu ümberehitamisega kujunes ordulinnusest sise- ja eeshooviga kompleks. 17. saj. lõpuks oli kants kasutuskõlblik veel vaid osaliselt ning Põhjasõja järel hüljati lõplikult. Toolse läheduses asuvad ka kaks muistsete eestlaste linnamäge.
Kunda tsemenditehasest on alles ainulaadne vana pudelahi ning tehase müürid. Linn ise asub Kunda jõe alamjooksul, seda läbib Põhja-Eesti paekallas, millesse veerohke jõgi on süvendanud sügava kanjoni. Linna piires on jõel kaks jõujaama, millest 1893.a. ehitatu oli esimene Eestis.
Vaindloo saar on linnurikkas väike saar. Lähimad sadamad on Vergi ja Kunda. Vaindloo märgistab Eesti põhjapoolsemat kohta ning seal asub valge kooniline malmtuletorn. Saare idarannikul seisab Eesti üks kõrgemaid rändrahne (7,7 m). Kuigi Vaindloo pole mingi käidav koht, avati saarel 1996 mälestuskivi neljale Inglise meremehele, kes hukkusid siin 1721.a.
Pada linnamäed paiknevad teineteisest u. 300 m kaugusel Peterburi mnt. lähedal Pada oru idaveerul. Suuremal linnamäel oli 7.-10. saj. muinasasula. Sealt on välja kaevatud ahjuvared a seinaalused. 11.-13. sajand linnamägi ümbritses linnust nii seest kui väljast kuivmüüriga toestatud ringvall. Väiksem linna mägi oli ka arvatavasti kasutusel 7.-10. sajand. Selle linnuse valli väliskülge toestas paest kuivmüür, sisekülge aga palkhooned. Linnuse kultuurikoht on põllutööde tagajärjel kahjuks hävinud.
Viru-Nigula Nikolause kindluskirik ehitati 13. saj. 3-löövilisel kodakirikul on kahe ümarsammaste paariga pikihoone, omaette kooriruum, madal torn ja eeskoda lõunaportaali ees. Kaks viimast täitsid kunagi pelgupaiga rolli. Kirik rüüstati 1657 Rootsi-Vene sõjas, kuid taastati. Kirikaias asub Venemaal küüditatuna hukkunute sümboolne haud. Külas on taastatud Vabadussõja mälestussammas 1990.
Maarja kabel on väike ristikujulise põhiplaaniga kabel 13. sajandist ning on ühtlasi Virumaa vanim kivist sakraalehitis, mis on praeguseks muidugi varemetes. Arvatavasti ehitati see kabel Liivimaa Ordu ja venelaste vahel 1268.a. peetud lahingu mälestuseks. Kabel on 17. sajandil osaliselt lammutatud, sest reformatsiooni ajal jäi hoone kasutuseta. Kabeli läheduses on ohvrikivi, kuhu kohalikud olid toonud ohvritoitu ja roomanud alasti ümber kivi, et tagada oma karjale sigivus ja hea tervis. Kabeli juurde korraldasid palverännakuid ka pimedad ja kurdid.
Lääne-Virumaa matkajuht. Jaan Masing. Kolga: BeTeGe OÜ, 2006
Lääne-Virumaa − mõisate ja allikate maa. Maakonna lõunaosa hõlmab enamiku Pandivere kõrgustikust, see on üks Eesti kõrgemaid piirkondi ning ülioluline põhjavee tekkepaik. Avaral põllumajandusmaastikul on peaaegu igas külas mõis või selle varemed. Äntu järved on Eesti selgeimad ja siniseimad. Pandivere idaserval, Tudusoo kaitsealal algavad Alutaguse metsad. RMK poolt on maakonda rajatud ametlikud tasuta laagripaigad, mis asuvad Aegviidu-Oandu maratonmatkarajal Kuueristil, Koljakus ja Oandus, lisaks Erus, Mustojal, Neerutis, Kalluksel, Äntu Sinijärvel, Simunas, Emumäel, Seljajärvel ja Tudu järve ääres.
Mahu rand ja Letipea poolsaar pakuvad pikkade metsateede ja privaatsete randadega suurepärast matkavõimalust. Mahu iidne rannaküla ja sadam oli muiste tähtis rannakaubanduse keskus. Siin elasid kalurid, kaptenid ja ehitati laevu. Mahu sadamahoonest vahetusläheduses asuvad võrgukuurid ja avar peo- ning laagriplats lõkkekohaga, seltsituba ja puhkebaas. Nende taga on supluskoht, kust viib rada rahnuderohkele Pikaneemele, vana vahitorni juurde.
Okasmetsadega kaetud Äntu maastikukaitsealal asub Äntu järvistu- 7 väikest allikajärve väga selge vee, kuid valdavalt soiste kallastega. Siin on kuni 13 km pikkune tähistatud Äntu-Nõmmiku looduse õpperada. Äntu Sini- ja Valgejärv on Eesti parimaid maskiujumise koht. Kuni 8 m sügavusele läbipaistvale allikaveele annavad erilise sinirohelise värvuse valgel järvelubjal kasvavad mändvetikad, vesikuused ja veetaimed ning ümbritsev mets. Valgejärve kaldal on korraliku trepi ja vettehüppe pukiga võrratu supluskoht. Valgejärve juurest suunduv matkaraja lõpuring möödub Rohelisest järvest ja teeb 2 km pikkuse ringi suurima ning ilusaima Sinijärve ümber. Järve põhja poolses osas on katuslaud, puhkekoda ja lõkkekohaga telkimisplats.
Emumäe kuivad ja viljakad nõlvad asustati ühena esimestest Kesk-Eestis. Emumäe lõunatipul asub Pandivere kõrgustiku kõrgeim punkt. Emumäel on laagrikoht lõkkeaseme ja nn. päiksetõusuonniga. Vaatetornist avaneb kaunis vaade metsadele, Kaldre ja Mäiste järvedele ning Emumäe küla põldudele ja mõisapargile. Mäel on originaalne turbaraba koorimisel kogunenud männijässide juurikatest ehitatud kännumaja ehk Emumemm, kus saab lõkkel süüa valmistada või pikniku pidada.
Mahu rand ja Letipea poolsaar pakuvad pikkade metsateede ja privaatsete randadega suurepärast matkavõimalust. Mahu iidne rannaküla ja sadam oli muiste tähtis rannakaubanduse keskus. Siin elasid kalurid, kaptenid ja ehitati laevu. Mahu sadamahoonest vahetusläheduses asuvad võrgukuurid ja avar peo- ning laagriplats lõkkekohaga, seltsituba ja puhkebaas. Nende taga on supluskoht, kust viib rada rahnuderohkele Pikaneemele, vana vahitorni juurde.
Okasmetsadega kaetud Äntu maastikukaitsealal asub Äntu järvistu- 7 väikest allikajärve väga selge vee, kuid valdavalt soiste kallastega. Siin on kuni 13 km pikkune tähistatud Äntu-Nõmmiku looduse õpperada. Äntu Sini- ja Valgejärv on Eesti parimaid maskiujumise koht. Kuni 8 m sügavusele läbipaistvale allikaveele annavad erilise sinirohelise värvuse valgel järvelubjal kasvavad mändvetikad, vesikuused ja veetaimed ning ümbritsev mets. Valgejärve kaldal on korraliku trepi ja vettehüppe pukiga võrratu supluskoht. Valgejärve juurest suunduv matkaraja lõpuring möödub Rohelisest järvest ja teeb 2 km pikkuse ringi suurima ning ilusaima Sinijärve ümber. Järve põhja poolses osas on katuslaud, puhkekoda ja lõkkekohaga telkimisplats.
Emumäe kuivad ja viljakad nõlvad asustati ühena esimestest Kesk-Eestis. Emumäe lõunatipul asub Pandivere kõrgustiku kõrgeim punkt. Emumäel on laagrikoht lõkkeaseme ja nn. päiksetõusuonniga. Vaatetornist avaneb kaunis vaade metsadele, Kaldre ja Mäiste järvedele ning Emumäe küla põldudele ja mõisapargile. Mäel on originaalne turbaraba koorimisel kogunenud männijässide juurikatest ehitatud kännumaja ehk Emumemm, kus saab lõkkel süüa valmistada või pikniku pidada.
reede, 15. mai 2009
Eestimaa. Kultuurituristi teejuht. Tiiu Viirand Tallinn: Kunst 2004, 248
Lääne-Virumaa
Turistile väga põnevat vaadata. Viljakad põllumaad, palju kirikuid ja uhkeid mõisaid. Suurem osa Lahemaast kuulub selle maakonna alla.
Lahemaa külastatavamaid rannakülasid on Altja, kus võib näha vanu taluhooneid ja võrgukuure, seal on suur külakiik ja Altja kõrtsimaja.
Eesti Piiritusetööstuse Muuseum asub Moe mõisa 18. saj. ehitatud viinaköögis. Ülevaade viina ja piirituse tootmisest Eestis viie sajandi jooksul.
Kunstihuvilistele on paras külastada Karepa Kalame Talumuuseumit, kus on sündinu maalikunstnik Richard Sagrita. Muuseumis võib näha kunstniku loomingut ja kuidas teine elas, samuti saab suviti minna vaatama Karepal suvitanud kunstnike loomingut. Paikkonna ajalugu.
Kunda Linna Muuseum asub endises tsemendivabriku kontorihoones. Ülevaade Lammasmäel asunud keskmise ja noorema kiviaja küttide ja kalastajate asulast ning Kunda kultuurist ja ajaloost. Toolse ordulinnuse ja Kunda tsemendi tehaseajalugu. Näha võib tehase mehhanisme ja seadmeid.
Lasila mõis on ehitatud 19. saj. lõpus, hoone on neogooti stiilis, mille omapäraks on liigendatud ja ebasümmeetriline ülesehitus ning kooniliste kiivritega nurgatornid. 1976. aasta restaureerimistöödest on säilinud kaunid ornamendiga laed. Tänapäeval on mõisahoones hool. Hoone ees on mälestuskivi teadlasele Karl Ernst von Baerile, kes veetis mõisas oma lapsepõlve. Mõis kuulus tema onule.
Mõdriku mõis on huvitav oma stiili poolest- idatiib on barokses stiilis ja läänetiib klassitsistlikus stiilis. Mõdriku on kuulsaks teinud mõisapargis asuv Vene-Prantsuse 1812.a. sõja mälestuseks püstitatud sammas. Praegu asub mõisahoones põllumajandus tehnikum.
Porkuni Paemuuseumis on välja pandud Eesti rahvuskivi- paekivi. Näha saab aluspõhjakivimeid, uurida paekivi tekkelugu, koostist ja kasutust. Muuseumis on ka Eesti paekivis leiduvad fossiilid.
Rakveres: Rakvere neogooti stiilis Kolmainu kirik 15. sajandist; Rakvere Linnakodaniku maja, mis on tüüpiline 18.saj. käsitööliseelamu; Rakvere ordulinnus, kus asub keskaegseid roogi pakkuv kõrts ja muuseum; Rakvere Näitustemaja: ajaloolised väljapanekud, ajutised näitused ja mitmesugused kultuuriüritused.
Palmse mõisaga seotud geoloogiahuviline Alexander von der Pahlen, kes oli ka Eestimaa rüütelkonna peamees, on avastanud sensatsioonilise leiu – maailma vanima meresiiliku kivistise, mis hetkel asub Eesti Loodusmuuseumis Tallinnas.
Tapa: raudtee- ja sõjaväelinn.
Viitna kõrts asub Viitna-Võsu teeristil, ehitatud 1798-1802. Kõrts on Linajärve kaldal, mõnisada meetrit teispool teed asub ka Viitna motell. Hoone ise on pikk ja kõrge katusega. Kõrtsi otstes oli kunagi tallid ja keskmes ulualuse taga ruumid kõrtsmikule ja kõrtsilistele. Hoonel on 4 sammast ja 2 poolsammast. Suurde kõrtsituppa ja sakstekambrisse pääseserinevatest ustest. Hetkel on Viitna kõrts söögikoht.
Lääne-Virumaa
Turistile väga põnevat vaadata. Viljakad põllumaad, palju kirikuid ja uhkeid mõisaid. Suurem osa Lahemaast kuulub selle maakonna alla.
Lahemaa külastatavamaid rannakülasid on Altja, kus võib näha vanu taluhooneid ja võrgukuure, seal on suur külakiik ja Altja kõrtsimaja.
Eesti Piiritusetööstuse Muuseum asub Moe mõisa 18. saj. ehitatud viinaköögis. Ülevaade viina ja piirituse tootmisest Eestis viie sajandi jooksul.
Kunstihuvilistele on paras külastada Karepa Kalame Talumuuseumit, kus on sündinu maalikunstnik Richard Sagrita. Muuseumis võib näha kunstniku loomingut ja kuidas teine elas, samuti saab suviti minna vaatama Karepal suvitanud kunstnike loomingut. Paikkonna ajalugu.
Kunda Linna Muuseum asub endises tsemendivabriku kontorihoones. Ülevaade Lammasmäel asunud keskmise ja noorema kiviaja küttide ja kalastajate asulast ning Kunda kultuurist ja ajaloost. Toolse ordulinnuse ja Kunda tsemendi tehaseajalugu. Näha võib tehase mehhanisme ja seadmeid.
Lasila mõis on ehitatud 19. saj. lõpus, hoone on neogooti stiilis, mille omapäraks on liigendatud ja ebasümmeetriline ülesehitus ning kooniliste kiivritega nurgatornid. 1976. aasta restaureerimistöödest on säilinud kaunid ornamendiga laed. Tänapäeval on mõisahoones hool. Hoone ees on mälestuskivi teadlasele Karl Ernst von Baerile, kes veetis mõisas oma lapsepõlve. Mõis kuulus tema onule.
Mõdriku mõis on huvitav oma stiili poolest- idatiib on barokses stiilis ja läänetiib klassitsistlikus stiilis. Mõdriku on kuulsaks teinud mõisapargis asuv Vene-Prantsuse 1812.a. sõja mälestuseks püstitatud sammas. Praegu asub mõisahoones põllumajandus tehnikum.
Porkuni Paemuuseumis on välja pandud Eesti rahvuskivi- paekivi. Näha saab aluspõhjakivimeid, uurida paekivi tekkelugu, koostist ja kasutust. Muuseumis on ka Eesti paekivis leiduvad fossiilid.
Rakveres: Rakvere neogooti stiilis Kolmainu kirik 15. sajandist; Rakvere Linnakodaniku maja, mis on tüüpiline 18.saj. käsitööliseelamu; Rakvere ordulinnus, kus asub keskaegseid roogi pakkuv kõrts ja muuseum; Rakvere Näitustemaja: ajaloolised väljapanekud, ajutised näitused ja mitmesugused kultuuriüritused.
Palmse mõisaga seotud geoloogiahuviline Alexander von der Pahlen, kes oli ka Eestimaa rüütelkonna peamees, on avastanud sensatsioonilise leiu – maailma vanima meresiiliku kivistise, mis hetkel asub Eesti Loodusmuuseumis Tallinnas.
Tapa: raudtee- ja sõjaväelinn.
Viitna kõrts asub Viitna-Võsu teeristil, ehitatud 1798-1802. Kõrts on Linajärve kaldal, mõnisada meetrit teispool teed asub ka Viitna motell. Hoone ise on pikk ja kõrge katusega. Kõrtsi otstes oli kunagi tallid ja keskmes ulualuse taga ruumid kõrtsmikule ja kõrtsilistele. Hoonel on 4 sammast ja 2 poolsammast. Suurde kõrtsituppa ja sakstekambrisse pääseserinevatest ustest. Hetkel on Viitna kõrts söögikoht.
teisipäev, 12. mai 2009
Sagadi ja Aaspere mõisad
„Eestimaa mõisate teejuht“ A. Wells Tallinn: Kunst 2001
„Eesti mõisad. Reisijuht.“ I. Sikk Tallinn: Sakk & Sakk OÜ 2002
Sagadi
Sagadi mõisa on esmakordselt mainitud 1465. aastal. Praeguse härrastemaja ehitas 1750. aastal Johann Ernst von Fock. Mõis asub Palmse-Vihula tee ääres. Mõisat on aastate jooksul ümberehitatud ning on üks Eesti kuulsamaid ja korrastatumaid mõisaid. Ühekorruselise barokkstiilis härrastemaja tõstavad esile väravamaja ja mõisaesine ansambel. Hoones sees võib näha uhket ampiirmööblit, mõisa saali lage kaunistab dekoor, mis pärineb 19. sajandi lõpust. Mõisa sammasrõdult on kaunis vaade pargile ja tiigile, kus ujuvad luiged. Sagadi härrastemaja on üks vähestest, millel on säilinud algne ehitusprojekt 1749. aastat, mis algselt oli kujundatud rokokoostiilis. Praegust esiväljakut raamivad kõrvalhooned on ehitatud 18.-19 sajandi vahetusel, nende seas barokse kiivriga väravatorn. Peahoone toimib tänapäeval konverentsikeskusena, saalis toimuvad kontserdid ja teatrietendused. Tallis asub metsamuuseum ja selle teisel korrusel tegutseb hotell. Valitsejamajas asub tänapäeval võõrastemaja. Lisaks on mõisas restoran, võimalik on kasutada sauna teenust ning laenutada jalgrattaid.
Lisaks Sagadile valisin veel ühe silmapaistva mõisa, mida kirjeldada- Aaspere.
Aaspere mõisasse saab sõita Tallinn-Narva mnt. lõunapoole, kuhu viib kilomeetri pikkune lehiseallee. Mõisa on esmakordselt mainitud 1584. aastal. Aasperet peetakse Eesti klassitsistliku mõisaarhitektuuri pärliks.
Maja väljanägemist ilmestavad 6 dooria sammast ja astmikfrontoon. Soklikorrus on kujundatud rustikana, mis on Itaalia-laande kaaderkivist müüriladu. Maja lõunaosas asub talveaed. I korruse ruumid on võlvitud. Maja II korrusel on ainulaadne hiina tuba 1893. aastast. Vestibüülis asub tammepuust trepp ja hoones paiknevad ahjud ja kaminad on neobaroksed, aastast 1900. Kunagi oli härrastemaja taga pargis ka hiina stiilis sild ja tempel. Aaspere nimi tuleneb omaniku Hastferi järgi. Peahoone on ehitatud 1770. aastal Gustav von Stackelbergi poolt, mis oli siis barokkstiilis. Uue klassitsistliku fassaadi sai mõis 19. sajandi algul. 1919 võõrandati mõis riigi poolt, mõne aasta pärast alustas siin tegutsemist lastekodu. 1966. aastal sai mõis tulekahjustusi. Praeguseks hetkeks asub mõisas võõrastemaja.
Lisaks: Aaspere viimane mõisnik oli Eduard von Dellingshausen, kes oli ühtlasi Eestimaa rüütelkonna peamees. Sel ametikohal tegutses ta aktiivselt Balti hertsogiriigi loomise nimel, et säilitada saksa ülemklassi võim Eestis. Elu lõpu aastad veetis ta Saksamaal ja kirjutas memuaare. Aaspere elu-olu ja mõisat on Dellingshausen kirjeldanud oma mälestustes.
„Eesti mõisad. Reisijuht.“ I. Sikk Tallinn: Sakk & Sakk OÜ 2002
Sagadi
Sagadi mõisa on esmakordselt mainitud 1465. aastal. Praeguse härrastemaja ehitas 1750. aastal Johann Ernst von Fock. Mõis asub Palmse-Vihula tee ääres. Mõisat on aastate jooksul ümberehitatud ning on üks Eesti kuulsamaid ja korrastatumaid mõisaid. Ühekorruselise barokkstiilis härrastemaja tõstavad esile väravamaja ja mõisaesine ansambel. Hoones sees võib näha uhket ampiirmööblit, mõisa saali lage kaunistab dekoor, mis pärineb 19. sajandi lõpust. Mõisa sammasrõdult on kaunis vaade pargile ja tiigile, kus ujuvad luiged. Sagadi härrastemaja on üks vähestest, millel on säilinud algne ehitusprojekt 1749. aastat, mis algselt oli kujundatud rokokoostiilis. Praegust esiväljakut raamivad kõrvalhooned on ehitatud 18.-19 sajandi vahetusel, nende seas barokse kiivriga väravatorn. Peahoone toimib tänapäeval konverentsikeskusena, saalis toimuvad kontserdid ja teatrietendused. Tallis asub metsamuuseum ja selle teisel korrusel tegutseb hotell. Valitsejamajas asub tänapäeval võõrastemaja. Lisaks on mõisas restoran, võimalik on kasutada sauna teenust ning laenutada jalgrattaid.
Lisaks Sagadile valisin veel ühe silmapaistva mõisa, mida kirjeldada- Aaspere.
Aaspere mõisasse saab sõita Tallinn-Narva mnt. lõunapoole, kuhu viib kilomeetri pikkune lehiseallee. Mõisa on esmakordselt mainitud 1584. aastal. Aasperet peetakse Eesti klassitsistliku mõisaarhitektuuri pärliks.
Maja väljanägemist ilmestavad 6 dooria sammast ja astmikfrontoon. Soklikorrus on kujundatud rustikana, mis on Itaalia-laande kaaderkivist müüriladu. Maja lõunaosas asub talveaed. I korruse ruumid on võlvitud. Maja II korrusel on ainulaadne hiina tuba 1893. aastast. Vestibüülis asub tammepuust trepp ja hoones paiknevad ahjud ja kaminad on neobaroksed, aastast 1900. Kunagi oli härrastemaja taga pargis ka hiina stiilis sild ja tempel. Aaspere nimi tuleneb omaniku Hastferi järgi. Peahoone on ehitatud 1770. aastal Gustav von Stackelbergi poolt, mis oli siis barokkstiilis. Uue klassitsistliku fassaadi sai mõis 19. sajandi algul. 1919 võõrandati mõis riigi poolt, mõne aasta pärast alustas siin tegutsemist lastekodu. 1966. aastal sai mõis tulekahjustusi. Praeguseks hetkeks asub mõisas võõrastemaja.
Lisaks: Aaspere viimane mõisnik oli Eduard von Dellingshausen, kes oli ühtlasi Eestimaa rüütelkonna peamees. Sel ametikohal tegutses ta aktiivselt Balti hertsogiriigi loomise nimel, et säilitada saksa ülemklassi võim Eestis. Elu lõpu aastad veetis ta Saksamaal ja kirjutas memuaare. Aaspere elu-olu ja mõisat on Dellingshausen kirjeldanud oma mälestustes.
esmaspäev, 4. mai 2009
Võsu
„Võsu“ H. Joonuks
Võsu asub Lääne-Virumaa loodeosas ja kuulub ka Lahemaa Rahvuspargi alla. Võsule pääseb mitmemoodi: Loksa teelt Kotka kaudu, Valgejõelt mööda metsateid, Viitnalt üle Palmse, Haljala kaudu.
Maastikuliselt mitmekesine piirkond, 3 füüsilis-geograafilist rajooni: Põhja-Eesti rannikumadalik (väga lahtederikkas, liigniisked metsad, ulatub Põhja-Eesti pangani), Põhja-Eesti lavamaa (sood ja viljakad põllud) ja Kõrvemaa(soised ja künklikud alad). Põhja-Eesti pangalt kui ka Laviku-Koljaku-Oandu kahekümne meetri kõrguselt astangult avanev vaade üle rannikumadaliku, mis märgistab jääserva ja mere kunagist asendit. Kogu Võsu ümbruse praeguse ilma peamiseks kujundajateks on olnudki mandrijää ja meri.
Rannamaastiku uhkuseks on Vergi ja Käsmu poolsaared, millede vahel on Käsmu laht, mis varjavad Võsu randa ida- ja läänetuulte eest. Lahe pikkus on 5 kilomeetrit, laius ligi 3 kilomeetrit. Käsmu lahe lõunarand on kogu ulatuses liivane, lääneosas aga kivine. Lääne pool asuvate Pärispea ja Käsmu poolsaarte vahel laiub suur Eru laht, mis varasemalt oli tuntud Munga laht.
Saari on Võsu rannavetes vähe. Suurim neist on Kuradisaar (Käsmu poolsaare kirdeosas), kuhu süda suviti paguvee aegu ka kuiva jalga pääseb. Seda saart on kutsutud ka Roosisaareks sealsete rohkete kibuvitsade järgi.
Käsmu järv on Ohepalu järel suuruselt teine järv, kuid enam külastatavam paik. Kunagi ammu kaevati järvest Eru laheni kraav, et järv tühjaks lasta., kuid see ei õnnestunud. Kraavile ehitati tamm, mille tagajärjel järvepind tõusus. Muistend jutustab, et Käsmu järves elanud vana naine noorte tütardega, Ülemiste järves elas aga vana mees pojaga. Kord sõitnud Käsmu mees üle Ülemiste järve ja kuulnud, kuidas vee alt hõigatud: „Kui koju lähed, vii Ülemiste järve noormehelt Käsmu järve neitsitele tervisi.“ Mees võtnud jäätüki ja pannud ree peale. Hiljem märganud, et see puhas hõbetükk olnud.
Võsu piirkond on üks kivirikkamaid alasid. Ümbruse suurte rändrahnude üks esimesi kirjeldajaid oli A.von Pahlen. Nii mõnedki kivid on seal tunnistatud looduskaitseobjektideks. Suurimad nendest on Ojakivi, Vahakivi, Matsi kivi ehk Eremiit ja Vana-Jüri kivid. Tammispea külas asub üks suurim kivihiiglane 7,7 meetrine Tammispea rändrahn.
Lisaks rändrahnudele on kaitse alla võetud ka mitu põlispuud, märkimisväärne on Hiieniinepuu. Vanad eestlased pidasid seda pühaks ja tõid siia erinevaid ohvriande, nt. kooke, piima, mett.
Võsu-Käsmu metsades kasvab rikkalikult pohli ja mustkaid ning ega seeneliste korvidki tühjaks jää.
Võsu ümbrus kuulus muinasajal Virumaa loodeosas asuvasse Räpala kihelkonda. 13. saj. oli rannikumadalik ilmselt asustamata. Arheoloogilised kaevamised kinnitavad aga, et Loobu jõe alamjooksu lähedal Vatku ja Ilumäe küla vahelisel alal oli asustatud juba ammu enne meie ajaarvamist. Piirkonnas leidub veel mitmeid kivikalmeid, mis on oma eksisteerimise aja poolest väga erinevad ja huvipakkuvad. Arvukad arheoloogilised kaevamised näitavad , et Ilumäe-Vatku ümbrus on üks Virumaa tihedamini asustatud piirkondi.
Keskajal kuulusid Palmse ümbruse külad Tallinna naistsisterlaste kloostrile. Küllap sellest ajast on pärit niisugused kohanimed nagu Kloostrikivid, Mungakeldrid, Mungamüürid Palmse pargis ja Mungakoopad Palmse metsas. Viimased olnud rahvajutu järgi nii pühad, et seal polevat linnud tohtinud laulda ega sääsed hammustada.
19. sajandi lõpus hakati seal kandis ehitama rannapurjekaid, millest sai suuruselt kolmas laevaehituskeskus tol ajal. Seal on ehitatud ka Eesti enda kõige kaunim mootorpurjekas nimega „Tormilind“. Samuti valmis sajandi lõpuks Käsmu merekool, millest said omamoodi kultuurikeskus. Käsmu lahes on toimunud palju purjespordi võistlusi.
Võsu kui ideaalse suvitus koha avastasid Virumaa mõisnikud, siia hakkasid käima isegi Peterburi ja Moskva prominendid, rääkimata tallinlastest ja tartlastest. Huvitav on teada, et 20. sajandi algul maksis kolme- kuni kaheksatoaline korteri suveüür nelikümmend kuni sada rubla. Võsu üks hiigelaegu oli enne Esimest maailmasõda, kus sai tellida peale soojade merevannide ka muda- ja muid terviseveevanne. Lisaks oli ehitatud ka väikseid supelmaju, sest selle aja eetikanormid pidasid häbiks näidata rannas end trikoos. Võsu arstid on kunagi märkinud, et sealne kuiv ja puhas õhk, temperatuur ja soe merevesi pidavat mõjuma tervendavalt. Võsulased on olnud seltskondlikult tegusad, peoprogrammid on külastajatele aegade jooksul olnud väga värvikad ja mitmekesised. Pärast Esimest maailmasõda vähenes Võsu suvitajate arv mitmekordselt.
Pärast Iseseisvussõda algas kuurordi taastamine. Ehitati suur puhkekodu, kuhu igast Eestimaa otsast perega puhkama sõideti., lisaks rajati Rannaklubi.
Võsult voolab läbi jõgi, selle tõttu on kunagi sinna ehitatud kivisild. Lisaks iseloomustab Võsut männimets. Võsult on pärit ka matemaatik Albert Borkvell, kes on kirjutanud mitu kõrgema matemaatika raamatut. Jakob Hurt ja Eduard Vilde olla mehed, kes armastasid omal ajal Võsul puhata, isegi A. H. Tammsaare, kes muidu Narva-Jõesuus suvitas. Ajal, mil need mehed seal suvitasid, oli populaarne harrastus keeglimäng, mida loobiti männimetsa all kas või hommiku tundideni. Inspiratsiooni on Võsu kandist saanud ka mitmed kunstnikud.
Võsu asub Lääne-Virumaa loodeosas ja kuulub ka Lahemaa Rahvuspargi alla. Võsule pääseb mitmemoodi: Loksa teelt Kotka kaudu, Valgejõelt mööda metsateid, Viitnalt üle Palmse, Haljala kaudu.
Maastikuliselt mitmekesine piirkond, 3 füüsilis-geograafilist rajooni: Põhja-Eesti rannikumadalik (väga lahtederikkas, liigniisked metsad, ulatub Põhja-Eesti pangani), Põhja-Eesti lavamaa (sood ja viljakad põllud) ja Kõrvemaa(soised ja künklikud alad). Põhja-Eesti pangalt kui ka Laviku-Koljaku-Oandu kahekümne meetri kõrguselt astangult avanev vaade üle rannikumadaliku, mis märgistab jääserva ja mere kunagist asendit. Kogu Võsu ümbruse praeguse ilma peamiseks kujundajateks on olnudki mandrijää ja meri.
Rannamaastiku uhkuseks on Vergi ja Käsmu poolsaared, millede vahel on Käsmu laht, mis varjavad Võsu randa ida- ja läänetuulte eest. Lahe pikkus on 5 kilomeetrit, laius ligi 3 kilomeetrit. Käsmu lahe lõunarand on kogu ulatuses liivane, lääneosas aga kivine. Lääne pool asuvate Pärispea ja Käsmu poolsaarte vahel laiub suur Eru laht, mis varasemalt oli tuntud Munga laht.
Saari on Võsu rannavetes vähe. Suurim neist on Kuradisaar (Käsmu poolsaare kirdeosas), kuhu süda suviti paguvee aegu ka kuiva jalga pääseb. Seda saart on kutsutud ka Roosisaareks sealsete rohkete kibuvitsade järgi.
Käsmu järv on Ohepalu järel suuruselt teine järv, kuid enam külastatavam paik. Kunagi ammu kaevati järvest Eru laheni kraav, et järv tühjaks lasta., kuid see ei õnnestunud. Kraavile ehitati tamm, mille tagajärjel järvepind tõusus. Muistend jutustab, et Käsmu järves elanud vana naine noorte tütardega, Ülemiste järves elas aga vana mees pojaga. Kord sõitnud Käsmu mees üle Ülemiste järve ja kuulnud, kuidas vee alt hõigatud: „Kui koju lähed, vii Ülemiste järve noormehelt Käsmu järve neitsitele tervisi.“ Mees võtnud jäätüki ja pannud ree peale. Hiljem märganud, et see puhas hõbetükk olnud.
Võsu piirkond on üks kivirikkamaid alasid. Ümbruse suurte rändrahnude üks esimesi kirjeldajaid oli A.von Pahlen. Nii mõnedki kivid on seal tunnistatud looduskaitseobjektideks. Suurimad nendest on Ojakivi, Vahakivi, Matsi kivi ehk Eremiit ja Vana-Jüri kivid. Tammispea külas asub üks suurim kivihiiglane 7,7 meetrine Tammispea rändrahn.
Lisaks rändrahnudele on kaitse alla võetud ka mitu põlispuud, märkimisväärne on Hiieniinepuu. Vanad eestlased pidasid seda pühaks ja tõid siia erinevaid ohvriande, nt. kooke, piima, mett.
Võsu-Käsmu metsades kasvab rikkalikult pohli ja mustkaid ning ega seeneliste korvidki tühjaks jää.
Võsu ümbrus kuulus muinasajal Virumaa loodeosas asuvasse Räpala kihelkonda. 13. saj. oli rannikumadalik ilmselt asustamata. Arheoloogilised kaevamised kinnitavad aga, et Loobu jõe alamjooksu lähedal Vatku ja Ilumäe küla vahelisel alal oli asustatud juba ammu enne meie ajaarvamist. Piirkonnas leidub veel mitmeid kivikalmeid, mis on oma eksisteerimise aja poolest väga erinevad ja huvipakkuvad. Arvukad arheoloogilised kaevamised näitavad , et Ilumäe-Vatku ümbrus on üks Virumaa tihedamini asustatud piirkondi.
Keskajal kuulusid Palmse ümbruse külad Tallinna naistsisterlaste kloostrile. Küllap sellest ajast on pärit niisugused kohanimed nagu Kloostrikivid, Mungakeldrid, Mungamüürid Palmse pargis ja Mungakoopad Palmse metsas. Viimased olnud rahvajutu järgi nii pühad, et seal polevat linnud tohtinud laulda ega sääsed hammustada.
19. sajandi lõpus hakati seal kandis ehitama rannapurjekaid, millest sai suuruselt kolmas laevaehituskeskus tol ajal. Seal on ehitatud ka Eesti enda kõige kaunim mootorpurjekas nimega „Tormilind“. Samuti valmis sajandi lõpuks Käsmu merekool, millest said omamoodi kultuurikeskus. Käsmu lahes on toimunud palju purjespordi võistlusi.
Võsu kui ideaalse suvitus koha avastasid Virumaa mõisnikud, siia hakkasid käima isegi Peterburi ja Moskva prominendid, rääkimata tallinlastest ja tartlastest. Huvitav on teada, et 20. sajandi algul maksis kolme- kuni kaheksatoaline korteri suveüür nelikümmend kuni sada rubla. Võsu üks hiigelaegu oli enne Esimest maailmasõda, kus sai tellida peale soojade merevannide ka muda- ja muid terviseveevanne. Lisaks oli ehitatud ka väikseid supelmaju, sest selle aja eetikanormid pidasid häbiks näidata rannas end trikoos. Võsu arstid on kunagi märkinud, et sealne kuiv ja puhas õhk, temperatuur ja soe merevesi pidavat mõjuma tervendavalt. Võsulased on olnud seltskondlikult tegusad, peoprogrammid on külastajatele aegade jooksul olnud väga värvikad ja mitmekesised. Pärast Esimest maailmasõda vähenes Võsu suvitajate arv mitmekordselt.
Pärast Iseseisvussõda algas kuurordi taastamine. Ehitati suur puhkekodu, kuhu igast Eestimaa otsast perega puhkama sõideti., lisaks rajati Rannaklubi.
Võsult voolab läbi jõgi, selle tõttu on kunagi sinna ehitatud kivisild. Lisaks iseloomustab Võsut männimets. Võsult on pärit ka matemaatik Albert Borkvell, kes on kirjutanud mitu kõrgema matemaatika raamatut. Jakob Hurt ja Eduard Vilde olla mehed, kes armastasid omal ajal Võsul puhata, isegi A. H. Tammsaare, kes muidu Narva-Jõesuus suvitas. Ajal, mil need mehed seal suvitasid, oli populaarne harrastus keeglimäng, mida loobiti männimetsa all kas või hommiku tundideni. Inspiratsiooni on Võsu kandist saanud ka mitmed kunstnikud.
teisipäev, 21. aprill 2009
Palmse mõis
Kuna eelmine sissekanne lõppes Palmse mõisa mainimisega, siis järgnev tutvustab lähemalt seda suurt mõisakompleksi. Tekst on võetud kahest raamatust:
„Eesti mõisad“ Ants Hein, „Eesti mõisad. Reisijuht.“ Ivar Sakk
Palmse mõis asub Tallinn-Narva maanteelt Viitnalt 7 km põhja suunas.
Mõis oli keskajal Tallinna Mihkli nunnakloostri valduses. Mõisana mainiti esimest korda 1510. aastal. Palmse kuulus 1522- 1676 Metztackenitele, järgnevalt 1919. aastani aga Pahlenitele. 1930ndad oli mõis Kaitseliidu valduses, 1940-1972 oli seal pioneerilaager Härrastemaja ehitamist alustati 1697, kuid enne valmimist läks see põlema. Hoone taastati 1730, oma praeguse välimuse sai aga 1782-1785 ümberehitamise käigus. Palmse mõis on üks väheseid enam-vähem terviklikult säilinud mõisaansambleid Eestis, mis 1972. aastal Lahemaa Rahvuspargi valdusesse läks ning on nüüd Lahemaa keskus ning sümbol. Ennistatud härrastemaja avas oma uksed 1986. aasta suvel, praegu on seal muuseum.
Rääkides härrastemajast, siis kuulub see rootsiaegsete peahoonete hulka, olles sarnane Maardu Aa mõisale. Hoone on kannatada saanud Põhjasõjas ja nagu öeldud, peale seda ka taastatud.
Lisaks peahoonele on mõisakompleksis veel mitmeid hooneid ja kohti Ilumäe kabel (kuhu viib mõisa juurest allee), viljaait, viinaköök, hobusetall, Oruveski paisjärv. Neile on hiljem lisandunud esiväljaku ääres olevad tall-tõllakuur ja ait, samuti ka kavaleridemaja, valitsejamaja ja töölistemaja. Mõisapark koosneb jalutusradadest, sildadest ja pargipaviljonidest, silmapaistvam neist on Brest.
Praegu on mõisa tallis Lahemaa Rahvuspargi külastuskeskus ning endine viinavabrik on hotell. Lisaks saab kasutada konverentsiruume, külastada restorani ja mõnuleda saunas.
„Eesti mõisad“ Ants Hein, „Eesti mõisad. Reisijuht.“ Ivar Sakk
Palmse mõis asub Tallinn-Narva maanteelt Viitnalt 7 km põhja suunas.
Mõis oli keskajal Tallinna Mihkli nunnakloostri valduses. Mõisana mainiti esimest korda 1510. aastal. Palmse kuulus 1522- 1676 Metztackenitele, järgnevalt 1919. aastani aga Pahlenitele. 1930ndad oli mõis Kaitseliidu valduses, 1940-1972 oli seal pioneerilaager Härrastemaja ehitamist alustati 1697, kuid enne valmimist läks see põlema. Hoone taastati 1730, oma praeguse välimuse sai aga 1782-1785 ümberehitamise käigus. Palmse mõis on üks väheseid enam-vähem terviklikult säilinud mõisaansambleid Eestis, mis 1972. aastal Lahemaa Rahvuspargi valdusesse läks ning on nüüd Lahemaa keskus ning sümbol. Ennistatud härrastemaja avas oma uksed 1986. aasta suvel, praegu on seal muuseum.
Rääkides härrastemajast, siis kuulub see rootsiaegsete peahoonete hulka, olles sarnane Maardu Aa mõisale. Hoone on kannatada saanud Põhjasõjas ja nagu öeldud, peale seda ka taastatud.
Lisaks peahoonele on mõisakompleksis veel mitmeid hooneid ja kohti Ilumäe kabel (kuhu viib mõisa juurest allee), viljaait, viinaköök, hobusetall, Oruveski paisjärv. Neile on hiljem lisandunud esiväljaku ääres olevad tall-tõllakuur ja ait, samuti ka kavaleridemaja, valitsejamaja ja töölistemaja. Mõisapark koosneb jalutusradadest, sildadest ja pargipaviljonidest, silmapaistvam neist on Brest.
Praegu on mõisa tallis Lahemaa Rahvuspargi külastuskeskus ning endine viinavabrik on hotell. Lisaks saab kasutada konverentsiruume, külastada restorani ja mõnuleda saunas.
teisipäev, 7. aprill 2009
"Kas tunned maad" kokkuvõte
„Kas tunned maad“ raamatus, mis trükiti 1965. aastal, on Lääne-Virumaa nime asemel kasutatud Rakvere rajooni, seda sellepärast, et raamat on välja antud NSV Liidu ajal 65-ndal aastal. Jutt on väga ajalooline ning annab ettekujutuse, mis toimus varasematel sajanditel.
Lääne-Virumaa maakonda on siin kirjeldatud kui mitmekesise maastikuga rajooni. Lääne-Virumaalt voolab läbi mitu suuremat jõge, nende seas Kunda jõgi. Rakvere rajoonis esineb põllumaid, panka Kunda ümbruseni, ning nii metsi kui mägesid. Ja muidugi asub see Pandivere kõrgustikul, üks kõrgeim mägi on Emumägi. Ranniku ääres asuvad puhkekohad, tuntuim neist Võsu, mis mulle endalegi on sümpaatse mulje jätnud.
Tollane Rakvere rajoon kuulus kunagi Virumaa koosseisu, umbes nii 13. sajandil. Virumaa ajal oli siin tähtis muinaslinnus Tarvanpea, mis oli Virumaa peamisi keskusi, mis on ära mainitud ka Läti Henriku kroonikas. Tarvanpeast on tuletatud Rakvere saksakeelne nimi- Wesenberg, saksa keeles tähendab Wisent tarvast ehk metshärga. Sellepärast on ka Rakvere vapil metshärja pea. Peale Tarvanpead on veel mitu mainimisväärset muinaslinnust, näiteks Äntu Punamägi ja Rakke Linnamägi.
13. sajandil toimusid Virumaal ka saksa ja taani feodaalide vallutusretked, kes oma vahel sõdisid Virumaa ja Järvamaa pärast. Järvamaa jäi saksa ordule ning Virumaa Taanile, seda seni kuni toimus suur talurahva ülestõus ning Virumaa müüdi sakslastele. Taanlaste poolt rajati Tarvanpea asemele Rakvere linnus, kuhu ümber tekkis ka linn. Kuni 15. sajandi lõpuni oli ordu rajanud mitmeid linnuseid. Keskajaks olid muinaskihelkondade asemel tekkinud kiriklikud kihelkonnad.
16. sajandil käis Rakvere rajoon käest kätte, seda jagati venelaste, rootslaste ja poolakate vahel.
Põhjasõja ajal sai kannatada paljud külad ning suurem osa Rakvere linnast. Kunda jõgi on kunagi olnud piiriks (18. sajand) Vene ja Rootsi valduste vahel. Sel ajal toimus hulgaliselt vallutusretki, mis olid piirkonnale üsnagi laastavad. Põhjasõja viimane lahing toimus Vinni ja Pajusti küla vahelisel alal ja mille kaotasid rootslased. Põhjasõjaaegseid kalmeid ja pelgupaiku leidub veel mitmel pool.
18. sajandil ja 19. sajandi algul toimus mitu talupoegade ülestõusu, mis hoolimata vastuhakust maha suruti.
19. sajandil, mil majandus hoogustus, ehitati Tapa-Tartu raudtee, valmis Kunda tsemenditehas ja Tamsalu lubjavabrik. Lisaks asutati kooliselts „Kalevipoeg“ ning veidi hiljem laulu- ja muusikaselts „Ööbik“. Viruma „pealinnas“ hakkas ilmuma nädalaleht „Valgus“. Rakverest ja Kundast said tol sajandil tööliste koondumispaigad, kus hiljem toimus streike ja toodangu languse pärast jäid inimesed sootuks töötuks.
Välja võiks tuua ka selle, et Vabadussõja ajal toimus Virumaal lahing, kus meie mehed võitsid fašiste.
1960-ndatel kuulus Rakvere rajoon aga tööstuslikumate rajoonide hulka. Seal oli ehitusmaterjalide tööstus, toiduainete tööstus, metsa- ja puidutööstus ning naha-jalatsi ja tekstiilitööstus. Suurimaks peeti tsemenditehast „Punane Kunda“, sellele järgnes Rakke Lubjatehas. Kõik muud märkimisväärsed tööstusettevõtted olid koondunud Rakverre.
NSV Liidu ajal oli Lääne-Virumaal mitmeid kolhoose ja sovhoose, nende seas võiks ära mainida Eduard Vilde kolhoos. Põllumajandus oli üldiselt spetsialiseeritud piimakarja- ja kartulikasvatusele.
Rääkides Rakvere linnast endast, mis oli keskajal väike linnake linnuse jalamil, siis selle areng toimus tänu Tallinn-Novgorodi kaubateele, lisaks sellele ka lõunast koonduvatele kaubateedele.
16. sajandil Liivi sõjas hävist Rakvere sakslaste käe läbi. Pärast seda vallutasid rootslased Rakvere ning hiljem oli see ajutiselt Poola käes. Pärast selliseid sõdasid oli tollane asula varemetes ning hiljem läks mõisaomanike kätte. 18. sajandil sai Rakverest maakonnalinn ning vabanes mõisniku alluvusest. 19. ja 20. sajandil rajati kreiskool, õpetajate seminar ja gümnaasium.
NSV Liidu ajal oli Rakvere väga administratiivne ja kultuuriline keskus koos põllumajandussaadusi töötleva tööstusega. Huvitavaks pidasin seda, et Rakveres toodetud külmutuskappe eksporditi Hiina ja Mongooliasse.
65-ndal aasta seisuga asus Rakveres draamateater, kaks kino ja muid kultuuriasutusi. Rakvere silmapaistvamaid vaatamisväärsusi on selle raamatu järgi Vallimägi (nimetatakse oosiks). Selle Vallimäe seljaku põhjatipul asub vana ordulinnuse varemed.
Taanlaste linnust Rakveres mainitakse kirjalikes allikates juba 13.sajandil. Linnust on sajandite jooksul täiustatud ja suuremaks ehitatud. Vallimägi on kaetud tammepuistuga, mida kutsutakse Rakvere tammikuks, mis on liigirohke nii taimestiku kui linnustiku poolest. Tammik on armastatud jalutuskoht.
Rakveres on kirik, mis esialgselt valmis 15. sajandil. Selle kiriku eripära seisneb barokkstiilis altaris ja kantslis.
Rakverega on seotud mitmeid kuulsaid inimesi, nt. Fr. R. Faehlmann, Fr. R Kreutzwald.
Rakvere ümbruses võib leida huvitavaid matkaobjekte, nagu näiteks Pahni mäed, Mädapea tammik, Lasila tammik, Tõrma küla(selle ümbrusest on leitud hõbeaardeid; ohvriallikad).
Järgnevalt on ära mainitud mitmeid kohti Lääne-Virumaal: Kadrina, Tapa, Vohnja, Haljala, Viitna, Palmse, Võsu, Kunda, Kaarli, Viru-Nigula, Rägavere, Viru-Jaagupi, Laekvere, Tudu, Väike- Maarja, Simuna, Tamsalu, Kiltsi, Rakke. Nendest enam huvi äratasid minus Võsu ja Palmse.
Võsu on tuntud puhkekoht, ümbritsetud männi- ja kuusemetsadega ning piirneb kauni liivarannaga. Palju huvitavat pakub ka Võsu ümbrus. Käsmu poolsaar on ümbritsetud maaliliste lahtedega ja kivirandadega. Äramainiks ka Käsmu järv ja selle, et Käsmul leidub palju rändrahne. Käsmu piirkond on tuntud sadama- ning laevaehituskohana.
Palmsest rääkides tuleb silme ette mõis. NSV Liidu ajal tegutses härrastemajas pioneerilaager. Mõisal on suur 18 ha suurune park ning huvitav on ka mõisasse viiv värav.
Lääne-Virumaa maakonda on siin kirjeldatud kui mitmekesise maastikuga rajooni. Lääne-Virumaalt voolab läbi mitu suuremat jõge, nende seas Kunda jõgi. Rakvere rajoonis esineb põllumaid, panka Kunda ümbruseni, ning nii metsi kui mägesid. Ja muidugi asub see Pandivere kõrgustikul, üks kõrgeim mägi on Emumägi. Ranniku ääres asuvad puhkekohad, tuntuim neist Võsu, mis mulle endalegi on sümpaatse mulje jätnud.
Tollane Rakvere rajoon kuulus kunagi Virumaa koosseisu, umbes nii 13. sajandil. Virumaa ajal oli siin tähtis muinaslinnus Tarvanpea, mis oli Virumaa peamisi keskusi, mis on ära mainitud ka Läti Henriku kroonikas. Tarvanpeast on tuletatud Rakvere saksakeelne nimi- Wesenberg, saksa keeles tähendab Wisent tarvast ehk metshärga. Sellepärast on ka Rakvere vapil metshärja pea. Peale Tarvanpead on veel mitu mainimisväärset muinaslinnust, näiteks Äntu Punamägi ja Rakke Linnamägi.
13. sajandil toimusid Virumaal ka saksa ja taani feodaalide vallutusretked, kes oma vahel sõdisid Virumaa ja Järvamaa pärast. Järvamaa jäi saksa ordule ning Virumaa Taanile, seda seni kuni toimus suur talurahva ülestõus ning Virumaa müüdi sakslastele. Taanlaste poolt rajati Tarvanpea asemele Rakvere linnus, kuhu ümber tekkis ka linn. Kuni 15. sajandi lõpuni oli ordu rajanud mitmeid linnuseid. Keskajaks olid muinaskihelkondade asemel tekkinud kiriklikud kihelkonnad.
16. sajandil käis Rakvere rajoon käest kätte, seda jagati venelaste, rootslaste ja poolakate vahel.
Põhjasõja ajal sai kannatada paljud külad ning suurem osa Rakvere linnast. Kunda jõgi on kunagi olnud piiriks (18. sajand) Vene ja Rootsi valduste vahel. Sel ajal toimus hulgaliselt vallutusretki, mis olid piirkonnale üsnagi laastavad. Põhjasõja viimane lahing toimus Vinni ja Pajusti küla vahelisel alal ja mille kaotasid rootslased. Põhjasõjaaegseid kalmeid ja pelgupaiku leidub veel mitmel pool.
18. sajandil ja 19. sajandi algul toimus mitu talupoegade ülestõusu, mis hoolimata vastuhakust maha suruti.
19. sajandil, mil majandus hoogustus, ehitati Tapa-Tartu raudtee, valmis Kunda tsemenditehas ja Tamsalu lubjavabrik. Lisaks asutati kooliselts „Kalevipoeg“ ning veidi hiljem laulu- ja muusikaselts „Ööbik“. Viruma „pealinnas“ hakkas ilmuma nädalaleht „Valgus“. Rakverest ja Kundast said tol sajandil tööliste koondumispaigad, kus hiljem toimus streike ja toodangu languse pärast jäid inimesed sootuks töötuks.
Välja võiks tuua ka selle, et Vabadussõja ajal toimus Virumaal lahing, kus meie mehed võitsid fašiste.
1960-ndatel kuulus Rakvere rajoon aga tööstuslikumate rajoonide hulka. Seal oli ehitusmaterjalide tööstus, toiduainete tööstus, metsa- ja puidutööstus ning naha-jalatsi ja tekstiilitööstus. Suurimaks peeti tsemenditehast „Punane Kunda“, sellele järgnes Rakke Lubjatehas. Kõik muud märkimisväärsed tööstusettevõtted olid koondunud Rakverre.
NSV Liidu ajal oli Lääne-Virumaal mitmeid kolhoose ja sovhoose, nende seas võiks ära mainida Eduard Vilde kolhoos. Põllumajandus oli üldiselt spetsialiseeritud piimakarja- ja kartulikasvatusele.
Rääkides Rakvere linnast endast, mis oli keskajal väike linnake linnuse jalamil, siis selle areng toimus tänu Tallinn-Novgorodi kaubateele, lisaks sellele ka lõunast koonduvatele kaubateedele.
16. sajandil Liivi sõjas hävist Rakvere sakslaste käe läbi. Pärast seda vallutasid rootslased Rakvere ning hiljem oli see ajutiselt Poola käes. Pärast selliseid sõdasid oli tollane asula varemetes ning hiljem läks mõisaomanike kätte. 18. sajandil sai Rakverest maakonnalinn ning vabanes mõisniku alluvusest. 19. ja 20. sajandil rajati kreiskool, õpetajate seminar ja gümnaasium.
NSV Liidu ajal oli Rakvere väga administratiivne ja kultuuriline keskus koos põllumajandussaadusi töötleva tööstusega. Huvitavaks pidasin seda, et Rakveres toodetud külmutuskappe eksporditi Hiina ja Mongooliasse.
65-ndal aasta seisuga asus Rakveres draamateater, kaks kino ja muid kultuuriasutusi. Rakvere silmapaistvamaid vaatamisväärsusi on selle raamatu järgi Vallimägi (nimetatakse oosiks). Selle Vallimäe seljaku põhjatipul asub vana ordulinnuse varemed.
Taanlaste linnust Rakveres mainitakse kirjalikes allikates juba 13.sajandil. Linnust on sajandite jooksul täiustatud ja suuremaks ehitatud. Vallimägi on kaetud tammepuistuga, mida kutsutakse Rakvere tammikuks, mis on liigirohke nii taimestiku kui linnustiku poolest. Tammik on armastatud jalutuskoht.
Rakveres on kirik, mis esialgselt valmis 15. sajandil. Selle kiriku eripära seisneb barokkstiilis altaris ja kantslis.
Rakverega on seotud mitmeid kuulsaid inimesi, nt. Fr. R. Faehlmann, Fr. R Kreutzwald.
Rakvere ümbruses võib leida huvitavaid matkaobjekte, nagu näiteks Pahni mäed, Mädapea tammik, Lasila tammik, Tõrma küla(selle ümbrusest on leitud hõbeaardeid; ohvriallikad).
Järgnevalt on ära mainitud mitmeid kohti Lääne-Virumaal: Kadrina, Tapa, Vohnja, Haljala, Viitna, Palmse, Võsu, Kunda, Kaarli, Viru-Nigula, Rägavere, Viru-Jaagupi, Laekvere, Tudu, Väike- Maarja, Simuna, Tamsalu, Kiltsi, Rakke. Nendest enam huvi äratasid minus Võsu ja Palmse.
Võsu on tuntud puhkekoht, ümbritsetud männi- ja kuusemetsadega ning piirneb kauni liivarannaga. Palju huvitavat pakub ka Võsu ümbrus. Käsmu poolsaar on ümbritsetud maaliliste lahtedega ja kivirandadega. Äramainiks ka Käsmu järv ja selle, et Käsmul leidub palju rändrahne. Käsmu piirkond on tuntud sadama- ning laevaehituskohana.
Palmsest rääkides tuleb silme ette mõis. NSV Liidu ajal tegutses härrastemajas pioneerilaager. Mõisal on suur 18 ha suurune park ning huvitav on ka mõisasse viiv värav.
Tellimine:
Kommentaarid (Atom)