Võsu

„Võsu“ H. Joonuks

Võsu asub Lääne-Virumaa loodeosas ja kuulub ka Lahemaa Rahvuspargi alla. Võsule pääseb mitmemoodi: Loksa teelt Kotka kaudu, Valgejõelt mööda metsateid, Viitnalt üle Palmse, Haljala kaudu.
Maastikuliselt mitmekesine piirkond, 3 füüsilis-geograafilist rajooni: Põhja-Eesti rannikumadalik (väga lahtederikkas, liigniisked metsad, ulatub Põhja-Eesti pangani), Põhja-Eesti lavamaa (sood ja viljakad põllud) ja Kõrvemaa(soised ja künklikud alad). Põhja-Eesti pangalt kui ka Laviku-Koljaku-Oandu kahekümne meetri kõrguselt astangult avanev vaade üle rannikumadaliku, mis märgistab jääserva ja mere kunagist asendit. Kogu Võsu ümbruse praeguse ilma peamiseks kujundajateks on olnudki mandrijää ja meri.
Rannamaastiku uhkuseks on Vergi ja Käsmu poolsaared, millede vahel on Käsmu laht, mis varjavad Võsu randa ida- ja läänetuulte eest. Lahe pikkus on 5 kilomeetrit, laius ligi 3 kilomeetrit. Käsmu lahe lõunarand on kogu ulatuses liivane, lääneosas aga kivine. Lääne pool asuvate Pärispea ja Käsmu poolsaarte vahel laiub suur Eru laht, mis varasemalt oli tuntud Munga laht.
Saari on Võsu rannavetes vähe. Suurim neist on Kuradisaar (Käsmu poolsaare kirdeosas), kuhu süda suviti paguvee aegu ka kuiva jalga pääseb. Seda saart on kutsutud ka Roosisaareks sealsete rohkete kibuvitsade järgi.
Käsmu järv on Ohepalu järel suuruselt teine järv, kuid enam külastatavam paik. Kunagi ammu kaevati järvest Eru laheni kraav, et järv tühjaks lasta., kuid see ei õnnestunud. Kraavile ehitati tamm, mille tagajärjel järvepind tõusus. Muistend jutustab, et Käsmu järves elanud vana naine noorte tütardega, Ülemiste järves elas aga vana mees pojaga. Kord sõitnud Käsmu mees üle Ülemiste järve ja kuulnud, kuidas vee alt hõigatud: „Kui koju lähed, vii Ülemiste järve noormehelt Käsmu järve neitsitele tervisi.“ Mees võtnud jäätüki ja pannud ree peale. Hiljem märganud, et see puhas hõbetükk olnud.
Võsu piirkond on üks kivirikkamaid alasid. Ümbruse suurte rändrahnude üks esimesi kirjeldajaid oli A.von Pahlen. Nii mõnedki kivid on seal tunnistatud looduskaitseobjektideks. Suurimad nendest on Ojakivi, Vahakivi, Matsi kivi ehk Eremiit ja Vana-Jüri kivid. Tammispea külas asub üks suurim kivihiiglane 7,7 meetrine Tammispea rändrahn.
Lisaks rändrahnudele on kaitse alla võetud ka mitu põlispuud, märkimisväärne on Hiieniinepuu. Vanad eestlased pidasid seda pühaks ja tõid siia erinevaid ohvriande, nt. kooke, piima, mett.
Võsu-Käsmu metsades kasvab rikkalikult pohli ja mustkaid ning ega seeneliste korvidki tühjaks jää.
Võsu ümbrus kuulus muinasajal Virumaa loodeosas asuvasse Räpala kihelkonda. 13. saj. oli rannikumadalik ilmselt asustamata. Arheoloogilised kaevamised kinnitavad aga, et Loobu jõe alamjooksu lähedal Vatku ja Ilumäe küla vahelisel alal oli asustatud juba ammu enne meie ajaarvamist. Piirkonnas leidub veel mitmeid kivikalmeid, mis on oma eksisteerimise aja poolest väga erinevad ja huvipakkuvad. Arvukad arheoloogilised kaevamised näitavad , et Ilumäe-Vatku ümbrus on üks Virumaa tihedamini asustatud piirkondi.
Keskajal kuulusid Palmse ümbruse külad Tallinna naistsisterlaste kloostrile. Küllap sellest ajast on pärit niisugused kohanimed nagu Kloostrikivid, Mungakeldrid, Mungamüürid Palmse pargis ja Mungakoopad Palmse metsas. Viimased olnud rahvajutu järgi nii pühad, et seal polevat linnud tohtinud laulda ega sääsed hammustada.
19. sajandi lõpus hakati seal kandis ehitama rannapurjekaid, millest sai suuruselt kolmas laevaehituskeskus tol ajal. Seal on ehitatud ka Eesti enda kõige kaunim mootorpurjekas nimega „Tormilind“. Samuti valmis sajandi lõpuks Käsmu merekool, millest said omamoodi kultuurikeskus. Käsmu lahes on toimunud palju purjespordi võistlusi.
Võsu kui ideaalse suvitus koha avastasid Virumaa mõisnikud, siia hakkasid käima isegi Peterburi ja Moskva prominendid, rääkimata tallinlastest ja tartlastest. Huvitav on teada, et 20. sajandi algul maksis kolme- kuni kaheksatoaline korteri suveüür nelikümmend kuni sada rubla. Võsu üks hiigelaegu oli enne Esimest maailmasõda, kus sai tellida peale soojade merevannide ka muda- ja muid terviseveevanne. Lisaks oli ehitatud ka väikseid supelmaju, sest selle aja eetikanormid pidasid häbiks näidata rannas end trikoos. Võsu arstid on kunagi märkinud, et sealne kuiv ja puhas õhk, temperatuur ja soe merevesi pidavat mõjuma tervendavalt. Võsulased on olnud seltskondlikult tegusad, peoprogrammid on külastajatele aegade jooksul olnud väga värvikad ja mitmekesised. Pärast Esimest maailmasõda vähenes Võsu suvitajate arv mitmekordselt.
Pärast Iseseisvussõda algas kuurordi taastamine. Ehitati suur puhkekodu, kuhu igast Eestimaa otsast perega puhkama sõideti., lisaks rajati Rannaklubi.
Võsult voolab läbi jõgi, selle tõttu on kunagi sinna ehitatud kivisild. Lisaks iseloomustab Võsut männimets. Võsult on pärit ka matemaatik Albert Borkvell, kes on kirjutanud mitu kõrgema matemaatika raamatut. Jakob Hurt ja Eduard Vilde olla mehed, kes armastasid omal ajal Võsul puhata, isegi A. H. Tammsaare, kes muidu Narva-Jõesuus suvitas. Ajal, mil need mehed seal suvitasid, oli populaarne harrastus keeglimäng, mida loobiti männimetsa all kas või hommiku tundideni. Inspiratsiooni on Võsu kandist saanud ka mitmed kunstnikud.